Tartu – magama sai 6.05 @ Mel – 29

Posted by Mel in Pidu, Tegemised on jaan 25th, 2010 | 0 comments

Kohal olid:

me ofkoors
Merka
Lily
Kalmer
Karla
Birjo
Leks
Leksi naika

From 22 to 24 @ Tartu / Otepää / Kuutsemägi / Saun / Club Maasikas

Mel – 29 @ today

Posted by Mel in Joke on jaan 18th, 2010 | 0 comments

Täna siis oli see päev kus loendur ühe ühiku võrra edasi nihkus. Üritasin end ära peita suunal Tallinn > Tartu > Elva > Otepää, kuid siiski.. statistika löön huvi pärast mõne aja pärast kokku. Hea meenutada. Eeldatavasti saab nädalavahetusel Tartus ja Otepääl meeldivalt aega veeta, we’ll see. Paar jutukest selle päeva puhul :)
–
Hundil oli sünnipäev. Järgmisel päeval käib karu mööda metsa hirmsas pohmellis. Vastu kepsleb rebane: “Tere, karu!”
Karu vastab tusaselt. Rebane küsib: “Kas paha olla või?”
“Jah, sai eile hundi sünnipäeval käidud, kõva pohmell on.”
“Kui pea valutab, siis tuleb pea tööle panna. Ma ütlen sulle paar mõistatust ja peavalu läheb kohe üle.”
Karu: “Ei-ei, mul pea nii lõhub!”
Rebane: “Kuula nüüd! Mis asi see on: kaks tera, kaks kera, niinega seotud.”
Karu mõtleb: “Ah, ma ei tea, täitsa jama.”
Rebane: “Ei ole jama! Käärid hoopis! Noh, läks paremaks või? Ma ütlen sulle veel ühe mõistatuse! Mis see on? Üks maja, sada elanikku sees, uksi ega aknaid ei ole.”
Karu: “Ah, persse!”
Rebane: “Ei ole perse, kurk on!”
Rebane silkab minema. Karu läheb edasi, hunt tuleb vastu kõvas pohmellis.
Karu: “Noh, pea valutab või? Kui jah, siis tuleb pea tööle panna. Ma ütlen sulle mõistatuse: persetäis kurke, uksi ega aknaid ei ole.”
Hunt: “Mis jama see on?”
Karu: “Ma ütlesin ka, et jama, aga rebane ütles, et on käärid.”
–
Oli kord üks neljaaastane poiss ja tahtis sünnaks punast pinksipalli (ping-pong). Vanemad aga kinkisid talle aga väikese Veoaut0.
Siis oli samal poisil 12.sünnipäev ja ta tahtis väikest punast pinksipalli, aga sai sünnaks hoopis kaks arvutimängu.
Oli aga sama poisi 21.sünnipäev ja ta tahtis sünnipäevaks punast väikest pinksipalli siis ema ja isa kinkisid hoopis talle täiesti päris auto (sportautu).
Siis oli sama mees 31-aastane ja tahtis sünnaks punast väikest pinksipalli, aga talle kingiti midagi mida isegi mina ei mäleta…
Noh nii läks mööda umbes 50 aastat kuni mees oli 81 aastane ja surivoodil. Siis kähisedes ütles ta, et tahab punast väikest pinksipalli. Siis küsiti temalt, et miks ta tahab seda punast väikest pinksipalli?
Ning siis hakkas ätt ütlema:
“Ma tahtsin punast väikest pinksipalli sellepärast, et … [ning hing tema kehast oli lahkunud...]
–
Skunks oli peaaegu nagu Jänes. Ainult väga haisev. Ta lõhnas halvasti. Teda peksti ainult siis kui ta oli kilekotis. Siis ei olnud hais nii tugev. Ühe korra oli Skunksil sünnipäev. Ta kutsus kohale kõik loomad, sest oli ahne ja tahtis kingituse saada. Loomad kinkisid talle uue rohelise kilekoti. Ja peksid kuni teadvusekaotuseni. Ja Skunks lämbus kilekotis ära.
Nii ta maetigi. Kilekotis. Väga Kauges Metsas. Sest et Surnud Skunks haises veel tugevamini. Pärast tulid Väga Kauge Metsa elanikud ja andsid kõigile korraliku keretäie. Sest neile ei meeldinud Surnud Skunksi lõhn.
–
Mõni aeg tagasi oli mu sünnipäev ja ma polnud sel hommikul ärgates kuigi entusiastlikus meeleolus. Läksin allkorrusele hommikusöögile ja teadsin, et mu naine soovib mulle kindlasti “Palju õnne sünnipäevaks” ja arvatavasti on tal ka kingitus minu jaoks. Ta ei ütelnud mulle isegi “Tere hommikust”, rääkimata veel mingist sünnipäeva õnnitlusest. Nojah, niipalju siis naisest, lapsed kindlasti mäletavad, mõtlesin ma. Lapsed tulid kööki, ega ütelnud ÜHTKI sõna! Kui ma hakkasin tööle minema, olin ma veidi pettunud ja tundsin ennast nirult. Kui ma oma kabinetti marssisin, ütles mu sekretär Janet: “Tere hommikust, boss, palju õnne sünnipäevaks” Tundsin end veidi paremini, keegi vähemalt mäletas!
Töötasin kuni lõunani, siis koputas Janet uksele ja ütles: “Tead, väljas on nii ilus ilm ja täna on sinu sünnipäev; läheks kuhugi välja lõunatama, ainult sina ja mina kahekesi…” Ma ütlesin: “Tore, see on parim, mida ma tänase päeva jooksul kuulnud olen. Lähme !” Me läksimegi lõunat sööma. Me ei läinud sinna, kus me tavaliselt lõunatasime, vaid sõitsime natuke linnast välja ühte väikesesse privaatsesse kohta. Me jõime kaks martinit ja nautisime oivalist einet.
Tagasiteel kontorisse ütles sekretär: “Tead, nii kena päev on täna, me ei pea ju üldsegi tagasi kontorisse minema, ega ju?” Ma vastasin: “Ma arvan ka, et ei pea.”
“Lähme parem minu poole”, pakkus tema. Läksimegi.
Kui olime tema korteris, ütles ta: “Kui sul selle vastu midagi pole, ma läheksin magamistuppa ja paneksin endale midagi mugavamat selga?”;
“Okay, muidugi, muidugi!” vastasin mina innukalt. Jäin ärevalt ootama… Janet kadus magamistuppa ja umbes viie minuti pärast tuli ta sealt uuesti välja, kandes suurt põlevate küünaldega sünnipäevatorti!

…Ja tema kannul marssisid sisse minu naine, lapsed ja vähemalt viisteist meie sõpra ja tuttavat. Nad kõik laulsid kõva häälega: “Palju õnne Sulle!”

…ja seal ma siis istusin sekretäri elutoas diivanil, jahmatusest kange ja
TÄIESTI KURADI IHUALASTI !!!
–
Jumalal on tulemas sünnipäev. Ta sõbrad mõtlevad, et mida kinkida. Jõuavad lõpuks ühisele otsusele – kingime talle litsi.
Saadavatki litsi Jumala telki, ise jäävad põõsastesse ootama. Vaatavad, et Jumal läheb telki, varsti jookseb naine kiljudes välja.
Järgmisel päeval istuvad kõik lõunasöögi lauas, sõbrad küsivad Jumalalt, kuidas lits meeldis.
Jumal ütleb: “Läksin koju, nägin, naine istub minu voodi peal, läksin voodile lähemale ja vaatasin, et haav kahe jala vahel. Panin käe peale ja ütlesin – saa terveks!”
–