Pärast eilset rasket päeva magasime kaua ja läksime hommikust sööma.Hommikusöök oli see kord päris ok, pugisime korraliku kõhud täis ja ka Mel sai omal kõhu jälle korda (üks suur purakas). Käisin poes et eelmise päeva minibaari joogid tagasi panna :) (võit oli tubli 100 eeku).

Keskpäeval võtsime siis suuna Toledo poole kus meid ootas ees järjekordne tubli annus kultuuri. Oli teada et see linn peaks pakkuma nii mõndagi vaatamis väärset objekti.

Lammas all paremas nurgas

Sõit ise oli tõeline nauding, 150 km ja 35 minutit räägib enda eest. Kohati oli tunne nagu lennukis ainult et tunduvalt mugavam ja vaiksem. Otsustasime et ei lähe bussi ega taksoga hotelli ja alustame kohe ekskurssiooniga. See õigustas ennast igasti, 18 kraadine soe ilm ja maalilised vaated panid meid koheselt ahhetama. Alfonso VI nimeline hotell asus kenasti südalinnas ja sobis siia linna kui rusikas silmaauku, ainuke miinus oli et wifi tasuline. Ära peaks mainima et toal oli ka rõdu kust avanes tõeline miljonidollari vaade, sõnadega raske kirjeldada. Kui asjad lahti pakitud otsustasime kohe minna ka linnaga tutvuma, milleks Mel ka kenasti ette valmistuse ära tegi kaardile – MelMel. Nähtut on väga raske sõnadesse panna, loodan et pildid suudavad midagigi edasi anda aga võib öelda et vägev, võimas, omapärane, unikaalne jne. Einestasime järjekordselt restoran-õllekas, 20 euri eest saime söönuks ja joonuks küll. Ei pääsenud me ka järjekordsetest tõusudest ja langustest ja tõusudest. Selle kõige kauni keskel sain ka õnnistatud linnusitaga oma õlal J.

Õhtuks otsustasime endale võtta mõne hää veini (sangria) J ja vinnutatud liha, mida siis koos päikeseloojanguga oma hotelli rõdul teineteise seltsis nautida.