Melland "Lovers of their own selves” [2Tim 3:2]

Kummituslikud videod järgnemas Maltale

Enne Raineri õnneliku kohalejõudmise edukat copy-paste'i, teen väikese embed'ingi oma video kollektsioonist näitamaks kelle või millega on tegu :)

Esimene video on tehtud 14.novembril 2009 Tulikas väikesel pinksi touril. Herr Rainer on vasakul ilma hummeli valgete noolteta vend ning Anre' paremal valges kostüümis viljelev vend:

Teine vid on jäädvustatud Vända-Villu aka Lamba sünnal 9.oktoobril 2009 kus härrad on samuti oma positsiooni suutnud hoida niivõrd hästi, et Anre' paremal, Rainer vasakul ning mingi möku (kus ta küll sinna sai??) keskel. Toimub mälumäng! Oluline. Tähtis. Palun mitte arvestada Raineri esmaste emotsioonidega üritades end järjepidevalt uputada suuurde alkoholi pokaali, see on lihtsalt kokkusattumus ning tol momendil ei teadnud keegi midagi peale Lamba päevaste situmistuuride perioodide edasisest tulevikust mitte kui midagi :)

Nüüd aga väike peist http://malta.monkey.ee Raineri blogist kus herr jõuab kenaste suubumispaika:

Mineku protsess. Tallinn-München-Malta

Nii see siis käis. Nagu lubasin ei maganud ja pakkisin öö läbi ning jõudsin täna Veikko-Marilini transpordiabile ilusti Tallinna Lennujaama kella 6.30-x , mis oli varasemaks eesmärgiks ka seatud. Aga eks ma olin enda elu siiski põnevaks teinud - nimelt pakkimisel leidsin, et asju on ikka palju ja lisaks kohvrile tuleb kaasa võtta must Samsonite, mis on ühteaegu nii mini kohver kui ka large seljakott. Jama on selles, et ta on oma 10cm pikem ja 3-4cm laiem ja paksem kui Estonian Airil käsipagas lubatud on. Ning kuigi Malta Airi numbrid olid suuremad, siis ka seal olin oma 5cm jagu pikem kui vaja. Aga eks ma olin siin oma reisimistega näinud, mis monstrumeid pardale kaasa võetakse ja panin oma lootused sellele, et kui õnnestub peale hiilida, siis keegi kotti üle parda heitma ei hakka. Ja olin ka täheldanud, et põhiline takistus on tavaliselt check-inni tegija. Nii siis ma kutsusin Veikko-Marilini endaga lennujaama sisse ja jätsin oma megakoti nene hoole alla ja liikusin ise kohvriga check-inni. Tüdruku küsis, et kas käsipagasit ka on - vastasin moka otsast, et ei ole midagi tõsiselt võetavat. Kes see ikka armastab teisele näkku valetada. Aga peab mõnikord. Hilisemaks teadmiseks, et see mida tüdruk pidanuks küsima on see, et kas ma kuhugi peale Tallinn-Münchenit ka lendan, et siis saaks pagasi kohe lõppsihtkohta teele panna. Sellest aga juttu ei tehtud.

Kuna põnevus oli ikkagi sees, sest turvakontroll oleks järgmine, siis pikalt ei oodanud teisi ja suundusin turvakontrolli. Seal on nii, et enne seda aparaati, kuhu lindil lähevvad riided, kotid ja muu on mingi metallist asi, mille alt nad läbi lähevad. Turvanaine vaatas mu kottti ja ütles, et peate ise selle siit läbi saama. Õnneks oli ta toon suht muretu ja ju ta teadis, et natuke pealt pressida ja läheb küll. Nii juhtuski.  Kui kott oli vaatluse all, siis juba mees ekraani taga andis märku teisele, et siin on kahtlane vend ja nii kästigi mul avada oma pagas. Näitasin neile siis igasugu kõvakettaid ja laadijaid, mis mul seal sees oli ja mind lasti tulema.

Ah jaa, ma nii paanikas oma süsteemidest, et unustasin ka praegu, et peale check inni põkkusin oma hea eks klassivenna Jannoga, kes oli sõitmas Kanadasse.  Ja seda läbi Müncheni. See on huvitav kokkusattumus, aga mis te arvate, et me nii madalalt lendame? Peale väikest Ice tead kogusime me trupi kokku ja liikusime kuuekesi Gate 7 poole, kus oli boarding algamas ja kui me siis viimastena järjkorda seadsime, siis tundsin enda kõrval ära veel kaks inimest. Kadri ja Taavi on nimelt ka selle klassi liikmed olnud, kus mina ja Jannogi.  Nende perekond oli liikumas Austriasse suusatama. Nii, et maagiline reisiklass meil .. Mõned ju teavad, et mullu sai Stockholm Skavstalt Usasse minnes samamoodi järjekorras põkkutud Kadiga, kes ka samas B klassis figureeris.

OK, aga siis lennukisse ja olgem ausad - ei mahu kott pea kohale kohta, kuhu pagas pannakse.Suru palju tahad. No rebisin läppaka välja ja avaldasin survet ja sain sunniku oma kohale. Selles mõttes oli viga hilja tulla, et üldse oli vähe ruumi jäänud. Sõit oli ülimalt rahulik, ainuke mainimst vääriv seik oli see , kuidas Erkki tuli meiega juttu rääkima ja ajas ühe reisija lihtsalt minema. Ma istusin akna ääres, siis oli Anre ja ääres üks väike blond tegelane, kes kohe end magama seadis. Ning kui Erx tuli ja natuke aega vahekäigus juttu rääkis, siis pakkus magada püüdev inimene , et äkki vahetaks kohad ära. Ja nii tehtigi.

Jõudsime lumisesse Münchenisse ja olime teadmisega, et nüüd on meil kolm tundi aega järgmisse õhku tõusmiseni. Nagu eelmises osas sai mainitud, siis Tallinna Lennujaamas oli ebapädev töötaja ja seetõttu olime mina, Anre, Tambet teadmisega, et peame minema oma pagasit välja võtma. Ülejäänud kolme käest oli ilusti küsitud kuhu jõuda tahate ja pakid sinna saadetud. Ootasime natuke, saime pakid kätte, ma ütlesin "Head aega" oma endistele klassikaaslastele ja liikusime exitisse.

Seal nägid suitsumehed esimest välisust ja tormasid sinna, me Anrega aga spurtisime pakkidega Terminal 1 poole. Soov oli saada suurest pagasist vabaks ja minul hoidis ikka põnevust mu käsipagasi suurus ja Anrel oli oma kinnisidee, et tema peab lennujaamast endale uue lõhna ostma. Münchenis on lood alati nii, et seisad ühes suures järjekorras ja siis 12 kassat teenindavat. Võtsime sappa ja liikusime seal vaikselt. Tambetit oma pagasiga näha polnud. Ega ka teisi muidugi - ka nemad pidid siin check-inni uuesti tegema. No, igaks juhuks helistasin ja tuli välja, et ta oli kuskil lähedal isegi. Me aga juba olime praktiliselt kohal ja nägime teda kuskil kaugel - kokkuvõttes tegime oma asja ära ja siis läksime tema juurde ja saatsime ta samasse ritta. Muret polnud, aega oli maa ja ilm. ah jaa, suure kohvri ära andmisega seoses tuli meelde ka pakkimiskunsti tasemenäide ehk nii Tallinna kui ka Müncheni pagasikaal näitas 20,0kg   Puhas stiilinäide.

Nii, nüüd turvakontroll. Seekord ma isegi ise piuksusin ja mind uuriti ja loomulikult kordus sama jama minu Samonitega. Paluti lahti võtta siit ja sealt ja siis lasti tulema. Anrega oli ka huvitav pull, ta oli minu ees just ja mees vaatas ka tema kotti ja leidis mingi hairspry ja mingi kreemituubi. Anrel polnud aimugi, et tal need kaasas on ja ütles, et no problem, et visake ära. See mees, aga vastas, et ei-ei, pane tagasi, kõik ok. Turvalisus my ass arutasime me edasi liikudes. Väike spry ja tikust tuld ja ongi jaanituli.

Nii, meiega oli ka Sandor, mis meentuab mulle, et meid polnud kuus vaid seitse isegi. Sandor suppordist, Marko securitist ja siis sportbooki vennad. No igatahes olime jätnud Tambeti pagasit andma ja kolmekesi liikusime juba sinna alasse, kus ehk süüa midagi saab ja shoplejad leiavad ehk ka endale midagi.  Otsisime siis söögikohta ja ühes heas kohas tundus peaaegu juba otsus tehtud, kui kõrval istuv tegelane ütles,e t klge ma ootan siia oma neljaliikmelist peret ka. No vot, selge, siis läksime teise kohta, mis polnud ka paha. Tegime väikesed sandvitchid ja weisbierid ning anre läks vastasoolevasse taxfree poodi lõhna vaatama. Samal ajal kui Anre naases liitus meie lauaga ka Tambet ja läkski lõhnamaania lahti. Nimelt oli Anre saanud kaks lõhna 20 euri tükk ja oli väga rahul. Siis käisid ka Sandor ja Tambet jahil ära ja leidsid ka endale head paremat. Mina lõhnatundetu inimene vaatasin lolli pilguga ja istusin niisama.

Ja oligi boardinguni jäänud 15 mintsa ja ülejäänud seltskond jõudis ka kohale ja oli aeg gate minna otsima. Mul kirjas Gate 46 ja meil näiytab, et 30 on esimene ja sealt tuleb ikka marssida. Oleme siis 38 juures, kui mingi mees võtab sõna,e t kuhu me läheme, me ammu möödas. Mis mõttes siis nagu? Näitab oma piletit  - Gate 32. Double check - mul 46, Anrel ka. Tõde saabus Sandori boarding passi uurides - seal oli manuaalselt maha tõmmatud 46 ja 32 asemel kirjutatud. Ju siis vahepeal saabus muutus ja tuli minna tagasi. Aga jäime ellu ja jõudsime vabalt.

Oh imet, ilma läpakat remuuvimata mahtus mu kott Air Malta Airbussi pagasiluuki.  Olime valmis liikuma ja graafikukohaselt kell 3 Maltal olema. Anre väidetavalt kuulus lennukismagaja  oli eelmise lennu üleval püsinud ja pani kohe enne minekut juba silmad kinni ära. Suht õige tegu - nimelt oli small delay, mis 10 minuti pärast päädis teadaandega, et ootama peab väjhemalt 1 tund. Kuna peale meie olid lennukis saksa vanemapoolsed turistid, siis ega nalja ei julgetud teha - kohe hakati tasuta jooki jagama inimestele. Nii, et oli lõbus-lõbus. Ma mingi hetk panin ise ka silmad kinni. Igathaes kui lahti tegin oli rohkem kui tund möödas ja kolleegid teadsid rääkida, et oli uus teadaanne 30-40 minuti kohta. Ah jaa, Anre magas endiselt. Seekord meil vedas, et lennuk polnud täis ja saime kahe peale kolm tooli.Väljas nagu käis ilge möll - no minu arust polnud sadu ollagi ja temperatuur oli ka mingi -4 ...Aga mõlemast aknast paistis kümmekond sahka ja hirmus uhamine. Ju siis nii peab. Igatahes ühel hetkel peale kolme tunnist seismist hakkas lennuk liikuma ja saime lennurajale, kus peale paari lennukit meid ka õhku lasti ( meeldiv väljend) .

Peale tõusu paarkümment mintsa hakati ka toitu jjagama, mis oli meeldiv üllatus. Täpselt õigel ajal ärkas ka Anre ülesse - ta polnud eriti üllatunud asjade käigu üle, ju ta läbi une sai aru, et mingi jama on.  Aga sõime ja jõime ja Airbus, kus lisaks pagasiruumi ülemuslikkusele Estonian airi Boeingu üle on ka jalgade ruumi rohkem ja saab vaadata ekraanilt mingeid filmilõikkusi liikus sujuvalt Malta poole. Kus me siis lõpuks ka kolmveerand seitse maabusime. Ilma erilise jamata. kui mitte välja arvestada Joeli kohvrit, mis oli ühest nurgast päris ära lõhutud. Seakari, mitte Air Malta - kuigi kindel pole, kes selle seal ära lõhkus, sest tal liikus kohver otse. Ta tegi avalduse asja kohta ja meie leidsime oma bussijuhi ning asusime teele hotelli poole.