Albert, kas sa mind ikka veel armastad???

Sombune sügis. Kaks parmu, mees ja naine, jalutavad Harku järve kaldal. Mehel päpase, võidunud palitu taskust paistmas, mingi tarbekeemia pudel. Töllakil, paakunud huulte vahel, ammukustund “Priima”. Samast hinnaklassist “naisterahvas”, lohistab järel, ebamäärase sisuga kilekotti.
Äkitselt, lööb mehe silmis lõõmama, kollane tuluke:
“Krt, nikku tahaks!”
Mõeldud-tehtud! Lükkab tädi peadpidi, esimesse ettejuhtuvasse riietuskabiini. Mantel üle pea ja õkvalt tagast uhama. Ja tädil hakkab hea. Juba kangastub talle, kuidas ta noorena, lillelises kleidis, hõljus liblikana aasal. Linnud laulsid, rohi haljendas, päike paistis…
Suure vaeva ja värinaga, pöörab siis pilgu selja taha ja sosistab kinnisilmi:
“Albert, kas sa mind ikka veel armastad?”
“Ää mölise raisk!” ühmab Albert ja lisab vunki…
—-
Elasid kord Moskva linnas Manja ja Vanja. Vanja oli edukas ärimees ja Manja tema naiivitarist naine. Ühel heal päeval aastas juhtus Manjal sünnipäev olema ning mees Vanjal suur mure, mida Manjale sünnipäevaks kinkida. Kõnnib siis Vanja mööda poode ja vaatab, et kõik on kodus olemas: föön on, pesumasin on ja ripsmetuss ka on. Järsku näeb ühe poe aknal sukad ja sukahoidja. Mõeldud tehtud: astub sisse ning mõne aja pärast tuleb pakiga välja. Võtab shampuse ja lilled ka ning läheb koju. Tähistavad siis Manjaga kahekesi; järgmine päev on tööpäev. Hommikul läheb mees Vanja tööle; Manja mõtleb mida teha: lähen linna. Äkki turgatab pähe mõte: panen mees Vanja kingituse selga.
Kõnnib siis Manja linna peal kuni tulevad Vanja sõbrad vastu. Need muidugu: kuidas elad, pole ammu näinud; lõpuks jõutakse küsimuseni, mida Vanja kinkis? Manja vaatab: tänaval eriti rahvast pole, tõstab seeliku üle pea, laseb mõne hetke pärast alla ja näeb, et kõik Vanja sõbrad on ära minestanud. Ei oska midagi arvata ja kõnnib edasi. Mõne aja pärast tulevad uued sõbrad vastu: kordub sama lugu ja jõutakse jälle küsimuseni, et mida Vanja kinkis? Nüüd tõstab Manja lühemaks ajaks seeliku ülesse, aga kui alla laseb, on jälle kõik sõbrad ära minestanud. Manja ei oska midadgi arvata ja läheb koju.
No õhtul tuleb mees Vanja töölt ja imestab, et miks ükski sõber ei kutsu teda õlut jooma või piljardit mängima? Hakkab asja uurima ja saab teada, et suurem osa tema sõpradest on ära minestanuna haiglas ja ei taha üldse teadvusele tulla. Ning tema naist Manjat olla nendega nähtud. Vanja pole loll mees; haarab siis Manjal rinnust kinni, raputab, et mis sa mu sõpradega tegid?
Manja:
“Midagi ei teinud.”
Lõpuks haarab Vanja kööginurgast kirve ja lubab Manja maha lüüa, kui too üles ei tunnista. Manjal ei jäägi midagi muud üle, kui tõstab seeliku lõua alla. Vaatab: kirves kukub ühele poole ja Vanja teisele poole – Vanja minestas ära. Manja ei oska midagi ette võtta, kössitab köögilaua taga; aga Vanja on tugev ja turd vene mees, tõuseb põrandalt ülesse, istub kögilaua taha, valab endale klaasi viina ja joob põhjani. Vaatab siis Manjale otsa ja ütleb:
“Eh Manja, dura tõ dura, tripid käivad sukkade, mitte mokkade külge.”
—-
Pedofiil kõnnib mäekünka peal ja märkab äkki ohjeldamatult nutvat väikest tüdrukut. Läheb ligi ja küsib:
“Väike tüdruk, miks sa nutad?”
Tüdruk selle peale:
“Just praegu said mu mõlemad vanemad surma, kukkusid siit mäekünka pealt alla, ühühühüüü…!
Pedofiilil tuleb naeratus näole ja ta ütleb, ise samal ajal püksilukku lahti tõmmates:
“Täna pole vist sinu päev, ega?”